vutvut

Pikk tee endani!

Enese leidmine on üks kõige raskem ülesanne, mis meile elus antud on. Enda otsimine ei tähenda seda, et sa peaksid kuskil üksi olema ja mõtlema, et mis või kes ma olen vaid see on loomulik osa elust. Sa ei pruugi ise sellest arugi saada, aga kui sa oled leidnud selle tõelise mina, siis saad sa sellest kohe kindlasti aru.
Kuhugi kuuluda on vajalik, aga kuuludes kuskile peame me tihtipeale omaks võtma kindla loomuse, et mitte olla välja jäetud ega see kelle kallal nokitakse pidevalt. Samas üritades pidevalt olla teistele meele järgi, unustame me oma enda vajadused ja enda tõelise mina. See on justkui tugev tagasilöök iseenda leidmiseni. Aga kui leida see õige suund ja inimesed, kes ei kohusta meid millekski kõige vähem ennast muutma, et olla nendega, siis on see pikk ja sügav otsing lihtsam ja seejures ei pea me üksi olema. Raamatus “kuritöö ja karistus” oli lause: “Mõnikord hakkame me täiesti võõraste inimeste vastu huvi tundma, äkki, ootamatult, ilma et me oleks sõnagi lausunud.” See on täiesti õige. Mõnikord me lihtsalt vajame kedagi enda kõrvale, kes oleks lihtsalt olemas, kui meil seda kõige rohkem vaja on. Alati ei ole nii, et on üks kindel inimene ja ma räägin talle kõigest. Enda alateadvuses ma tean, et nii ei saa ega tohi olla, sest mis õigus on minul vaevata teisi inimesi enda murede ja asjadega. Nii käituda on egositlik. Ma ei saa ju omada inimest, kuigi ta võib tähendada mulle palju. Tihtipeale on nii, et kui suhelda iniemsega liialt palju, tekib ahistatuse tunne, vabaduse piiramine ja just sellepärast vajame me mõnikord kedagi täiesti võõrast enda ellu.
Loomulikult me kõik vajame enda kõrvale ka kedagi, kellest hoolida rohkem kui iseendast. Kellesse kiinduda igapäevaga aina rohkem, kes tähendaks Sulle seda kõike.Ma tahaks ilmselgelt kedagi hoida oma südame ligi. tahaksin kedagi rohkem usaldada kui iseennast ja särada, just talle ning ainult talle. Ma tahaksin,et mina oleks see esimene, kellele ta vabal hetkel mõtleb ja kellele ta helistaks kasvõi siis kui tal oleks ainult paar sekundit aega rääkida. Kes tahaks mu häält kuulda isegi kõige kärarikkamas kohas ja hoida mu käest kinni ning seda mitte kunagi lahti lasta. See on see hetk, mille poole me püüdleme terve oma elu ja siis me ei analüüsi, me lihtsalt elame.
Valed on jällegi need, mis viivad inimesi otsemaid nulli enda retkel. Tsiteerides raamatust „ Kuritöö ja karistus“ Raskolnikovi sõpra Razumihhini: „ Vale on armas asi, mis viib tõe juurde.“ Teistele valetades, valetad sa kõige rohkem iseendale ja lõpuks tuleb ikkagi tõde päevavalgele. Tsiteerides Rein Veidemanni raamatust „Isiku tunnistus“ lõiku: „Me peame valmis olema, et enda tõe eest sesista, ka kannatuse hinnaga ja olema kindlad, et me oleme endast olevevalt teinud kõik, et tõde tõuseks ja vale vajuks.“ Hirm üksinduse, vaesuse, vihkamise ees muudab inimest väga palju. Kes tahaks olla üksi või vihatud, just sellepärast, et mitte jääda maha me valetame ja teeme haiget kallitele inimestele.Võib olla inimesed valetavad endale kuna neil ei ole tõesse ega endasse usku, aga siin tuleb mängu juba tahtejõud. Inimene peab ise tahtma leida ennast, mitte valetama, olema lihtsalt see kes oled ja isegi kui see mõnikord tähendab, et ma pean lahti laskma inimestes, kes mulle kallid on. Aga see näitab just seda, et ma olen piisavalt tugev, et neil minna lasta.
Sa kukud ja kukud, aga lõpuks alustad sa ikkagi uuesti, see on see pikk ja ränk püüdlus leidmaks iseend ja seda otsingut ei tohiks mitte mingil juhul, mitte kunagi katkestada, sest inimene ei suuda elada täisväärtuslikku elu kui ta ei tea, kes ta tegelikult on ja kui palju ta tegelikult väärt on. Tuleb lihtsalt endasse uskuda ja olla see, kes me tegelikult oleme, küll siis kõik mis on ette nähtud meie juurde ka tuleb.




Ja niisama lisaks... mida ma siiski tahtsin sinna panna, aga noh jah ei suutnud lisada seda kuidagi, aju suht küpse juba ammu...

“Enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism!” Paljud inimesed on väga kriitilised enda suhtes ja nad ei armasta ennast ja nii ei saa mitte keegi neid armastada...


Ma kiindun inimestesse liialt kiiresti ja ma tõesti ei tea miks... võib olla tõesti on vaja kedagi, keda ma saaks usaldada täielikult vms... mai tea mai tohiks, ma tean, sest niimodi käitudes rikun ma kõik ära... juhhei, kuidas ma vihkan seda tunnet. Suht haigelt imelik on . ma olen nii kaua üritanud sellega võidelda ja kõik nagu tunduks selge ja rääkida oskan ma nii nagu kõik on prfct, aga tegudes... well yeah, sellega pole nii kerge enam. Eelmise aasta Jaanuar oleks võinud käiku minna:/